Kuues massiline liikide väljasuremine on üks meie aja suurimaid ökoloogilisi ohte. Konverents pöörab tähelepanu väljasuremise kultuurilistele, subjektiivsetele ja semiootilistele tahkudele. Subjektiivne lähenemine väljasuremisele võib tõstatada küsimuse, kuidas me kogeme väljasuremist ühises elumaailmas või semiosfääris. Samal ajal tundub, et kunstilised uuringud avavad uusi perspektiive kultuurilise loovuse ja keskkonna hääbumise ühendamisel. Väljasuremine vähendab ka biokultuurilist mitmekesisust ja ökokultuuride vastupanuvõimet. Käsitleme väljasuremist kui looduskultuuride ja kultuurilis-ökoloogiliste süsteemide lagunemist.
See vaatenurk tõstatab küsimusi kultuuriliste strateegiate kohta, mis on tõhusad väljasuremisega kohanemisel, ohustatud liikide toetamisel ja traumast ülesaamisel:
Plenaarettekanded
David B. Rothenberg (New Jersey Institute of Technology, USA)
Linda Knight (RMIT University, Australia)
Väljasuremise paljuliigilise kosmopoliitika kaardistamine
Kaasaegsed väljasuremisdiskursused toovad esile selliseid tegureid nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, ökoloogiline lagunemine, lõpuaeg, ökotsiid, aga ka looduskaitse, kloonimine ja krüogeenika. Võttes arvesse nende uuringute põhjalikkust, mida saaks kunstipraktika väljasuremise teemale lisada ning kuidas võiks kunstiline uurimine olla nii uurimis- ja õppimispraktika kui ka kommenteerimise ja teadmiste levitamise viis?
Oma kunstipraktikas kaardistan ma ebaefektiivsusi, mida teostan joonistamise ja nõelumise kaudu. Kaalun erinevaid vaatenurki teiste liikide väljasuremisele ning kuidas need teadmised ühiselt mõjutavad arusaamu ja ideid ohustatud ja ohustatud liikide kohta. Ma uurin, kuidas väljasuremist võiks käsitleda kosmopoliitiliste häirete kontseptsiooni kaudu, kui energia ja mateeria pidevuse õõnestamist, ning et pidevuse häirete puhul on tegemist kosmopoliitiliste protestiaktsioonidega või sellega, mida James D. Ingram (2013) kirjeldab kui “poliitilist tegevust altpoolt” (lk 258). Väljasuremistest kui kosmopoliitilistest õõnestustest mõtlemine kutsub üles uurima üleinimlikku kodanikuksolemist ja kodakondsust ning seda, kuidas mitmeliigilises kosmopoliitikas on tööl erinevad kodanikualgatused.
“Mapping Extinction” on teoste kogumik, mis viitab andmekogudele, et kaardistada liikide kadumist ülemaailmses kontekstis: Austraalia metsatulekahjude mõju 2019-2020 kohaliku bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele ning Ühendkuningriigi maaharimise ja arengu jätkuv mõju kohalikule elusloodusele. Suured uudislood väljasuremisest, nagu näiteks need, mis kajastavad Austraalia katastroofilisi metsapõlenguid, keskenduvad sageli kergesti äratuntavate loomade, näiteks kängurude ja koalade kadumisele. Minu eksperimentaalne lähenemisviis “Mapping Extinction” ei püüa esitada väljasuremist käsitlevat suurandmete statistikat, vaid ma kaardistan avalikkuse poolt vähem tuntud liikide haavatavust, et rõhutada Briti ja Austraalia põlislooduse, sealhulgas putukate, roomajate, molluskite ja väikeste imetajate “väiksemate tegelaste” rasket olukorda. Minu uurimused paljuliigilise kodanikuühiskonna kohta kaardistavad kultuuripoliitikat ja peavoolu eelistusi konkreetsete väljasuremislugude suhtes ning seda, kuidas vähemtähtsate tegelaste järjepidevuse allakäik on kosmopoliitilika tegevuses.
Illustratsioon: Valgesõraline vähk / Austropotamobius pallipes. 2023. Pliiats. Linda Knight
Konverentsi korraldab Tartu Ülikooli semiootika osakond koostöös EU Cost Action projektiga “CA20134 – Traces as Research Agenda for Climate Change, Technology Studies, and Social Justice (TRACTS)” ja Põhjamaade-Balti transdissiplinaarse loovuurimuse võrgustikuga.
Konverentsi rahastab Eesti Teadusagentuuri grant PRG1504 “Ohustatud liikide tähendused kultuuris: ökoloogia, semiootiline modelleerimine ja retseptsioon”. Konverents on osa Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia ning partnerite poolt korraldatava Loodusloovusfestivali programmist. Festival kuulub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 programmi ja seda toetab SA Tartu 2024.
